Wednesday, January 9, 2008

Tallinn põleb, 3,5 aastane Rein istub Kaasani kiriku aial...

See on lugu, mida mulle räägiti lapsena palju kordi, justkui vanaema ja eriti tädi Juliana Sumin tahtsid olla kindlad, et ma seda lugu ka aastate pärast mäletaksin. Nüüd jutustan siin selle loo nii, nagu ma mäletan. Õigupoolest minu mälestus sellest loost ja sellest, kuidas seda mulle räägiti, on olnud ajendiks kogu blogile.



Pildil Jumalaema Sündimise (Kaasani pühakuju) kirik Aadress: Liivalaia 38, 10145 Tallinn


Kui algas Tallinna pommitamine 9. märtsil 1944. aastal, oli minu vanaema, Reinu ema, tööl. Ta töötas siis ettekandjana ühes restoranis, see võis olla "Estonia Valge Saal" Estonia teatri hoones, või Astoorias, Vabaduse platsi ääres, seda muidugi räägiti, aga täpselt ei mäleta.

Kodus olid isa Rudolf ja tema 3,5 aastane poeg Rein kahekesi. Korter, kus nad elasid, asus praeguse hotell "Olümpia" piirkonnas, mäletan, et vist räägiti Õuna või Auna tänavast, päris kindel ma pole, sellist tänavat praegu seal kandis minu teada ei ole.

Kas maja sai tabamuse või kandus tuli teistelt majadelt, aga tulekahju levis kiiresti ja Rudolf jõudis vaid oma poja vatiteki sisse keerata ja välja joosta.

Ta jooksis Kaasani kiriku juurde, kuhu selleks ajaks oli kogunenud palju inimesi, kes oma kodudest ilma olid jäänud, pani teki sisse keeratud poisi istuma kirikut ümbritsenud aiale (müürile?) ja läks tagasi oma põleva maja juurde, soovides sealt veel midagi päästa.

Samal ajal lähenes kesklinna poolt kiirustades ema Veera, kodu lähedale ta ei pääsenud (ei lastud?). Nagu teisedki, läks ta imekombel pommitamisest pääsenud Kaasani kiriku juurde, teadmata midagi oma mehest ja pojast.

Ta seisab kiriku lähedal, seljaga kiriku aia poole, kui korraga kuuleb: " Ema, mul on külm." Ta keerab ümber ja näeb oma poega. Teadmata midagi oma mehe saatusest, võtab ta poja ja läheb oma õe Anna korterisse Kalamaja linnosas Suur-Patarei tänavas.

Kui minu vanaisa Rudolf, suutmata midagi päästa põlevast majast, Kaasani kiriku juurde jõuab, on tema üllatus suur - poega pole!

Hiljem jõuab temagi Suur-Patareisse, naise õe juurde, seal siis toimub taaskohtumine ja vanaisa saab kõvasti riielda selle eest, et jättis lapse üksi ja järelvalveta.

1 comment:

Unknown said...

kas see võis ehk olla vana-lõuna (lühendatult lõuna tänav)? ei õuna ega auna tänavat ei paista tõesti sealkandis olevat olnud. V-Lõuna jääb kohe teisele poole Tiigiveski parki, nii et jooksmine Kaasani kiriku juurde on täiesti mõeldav.